Nädal 6: The Case For Copyright Reform
Seekordse kodutöö ülesandeks on hinnata Christian Engström-i ja Rick Falkvinge-i poolt koostatud teoses The Case For Copyright Reform pakutud punkte autoriõiguste reformiks. Autorid kritiseerivad olemasolevat autoriõiguseseadust ning teevad ettepanekuid, kuidas seda oleks mõistlikum korraldada.
Õigus olla autorina tunnustatud
Täpselt nagu kõlab – autor peaks
pälvima kogu tunnustuse oma töö eest ja mitte keegi ei tohiks seda keelata või
end võõraste sulgedega ehtida. Õnneks on viitamine internetis suhteliselt
levinud ja autori nimetamine au sees.
Teoste mitte-äriline jagamine peaks olema seaduslik
Autoritasu peaks saama nõuda siis kui teose kasutamise eest kasumit teenitakse. Antud punkt on tihedalt seotud õigusega privaatsusele, sest teoste jagamise või mittejagamise kontrollimise ainus võimalus oleks inimeste ja nende tegevuse jälgimine. Autorid arvavad, et seadused, mis kehtivad reaalelus peaks kehtima ka internetis, ehk kui päriselus ei ole lubatud ilma kriminaalse kahtluseta inimeste eraelus sorida ja kirjavahetust lugeda, pakke avada või nende saatmist takistada, siis ei tohiks see olla lubatud ka internetis.
Esimesed mõtted võivad olla, et teoste autorid saavad teoste tasuta jagamisest kahju, kuid see vasta enamasti tõele. Näiteks muusikatööstus – võiks arvata, et autorid jäävad plaatide müügitulust ilma, kuid reaalsus on, et nad ei ole sellest kunagi väga palju endale saanud ning raha läheb plaadifirmale, kellega autoril leping on. Muusika jagamine soodustab selle laia levikut, inimesed on rohkem kursis ning sellega seoses tõuseb näiteks kontserdipiletite, mille hinnad järjest kasvavad, müük. Fännid ostavad fänninänni. Muusikud teenivad paremini kui vanasti. Jagamine tähendab seda, et on palju rohkem inimesi, kes asja vastu huvi tunnevad ja tadaa – turg ja nõudlus.
Antud punkt on oluline paljuski ka sellepärast, et tänane tehnoloogia soodustab asjade jagamist ning autoriõigustega kaitstud toodete levitamise vastu võitlemine on kui tormiga lehtede riisumine – sellel ei ole mõtet. Ka on – eriti muusikatööstuses ja eriti plaadifirmade algatusel – karistused teoste jagamise eest ebaproportsionaalselt suured. Mis mõtet on eraisikut trahvida üüratute summadega mõne või ka tuhandete lugude jagamise eest? Esiteks ei suuda ta seda maksta, teiseks, keda see aitab kui isik pankrotti ajada? Eriti kui piraatlusega tegeles laps. Samuti on ebaloogiline, et karistatakse vaid mõnda üksikut suvaliselt välja peilitud patuoinast, samas kui miljonid teised pääsevad ja edasi toimetavad.
20 aastat ärilist monopoli
See number on võetud kompromissina, sest tegelikult on erinevat tüüpi teostel erinevad eluajad, kuid igale neist erineva perioodi määramine ei ole mõistlik, kuna tõenäoliselt ei jõutaks ühisele arusaamale – seega 20 aastat ja peale seda võib ühiskond teost vabalt kasutada.
Isiklikult arvan, et autoril peaks olema võimalus oma õiguse aega pikendada kui tal on selleks äriline põhjus, sest miks mitte? Kui asi jätkuvalt raha sisse toob, miks peaks selle õiguse ära andma? Niisama kiusu või põhimõtte pärast ei peaks muidugi saama õigusi endale jätta. 😊
Registreerimine peale 5 aastat
Idee seisneb selles, et autoriõigus teosele tekib kohe automaatselt peale selle valmimist ning kestab 5 aastat ja kui autor soovib, et õigus oleks tema käes kauem, peaks ta selle registreerima vastavas registris, kus on ka tema kontaktandmed, et teda oleks võimalik vajadusel leida. Antud punkt on ettepanekute nimekirjas, kuna väidetavalt väga paljud teosed n.ö. orvud, mis tähendab, et nende autoreid ei ole võimalik mõistlikult lihtsalt leida. Näiteks ei saa paljusid raamatuid digitaliseerida, kuna nende autoreid ei suudeta kätte saada, et luba küsida ja loata ei julgeta töid kasutada, kuna nähtavasti on selliseid tüüpe, kes ootavadki oma tööde kasutamist, et kasutajad siis autoriõiguse rikkumise eest kohtusse kaevata.
Tasuta väljavõte/näidis (free sampling)
Ma tegin veidi veidra tõlke. Oh, well.. 😊 Siin on mõeldud näiteks muusikatööstuses oma teoses kellegi teise teose jupi kasutamist. Pean nentima, et ma ei ole nõus, et kellegi teise loomingu osa kasutamine peaks olema tasuta. Küll aga peaks olema see osa eranditult äratuntav ja piisavalt pikk, et see saaks käia praeguse punkti alla. „Võib-olla on, võib-olla ei ole“ tasemel sarnasusi peaks olema võimalik eirata ning kohtuvaidlusi nendele ehitada ei peaks saama.
DRM-ide (digital rights management) keelustamine
DRM on tehnoloogia, mille eesmärk on piirata teoste kasutajapoolset jagamist ja kopeerimist isegi juhul kui neil võiks teoreetiliselt olla selleks õigus. Isiklikult olen pätt selle koha pealt. Mul on Kobo e-luger ja ma aeg-ajalt ostan neilt raamatuid, mis on peaaegu alati DRM-iga kaitstud. Ma leian, et kui ma ostaksin raamatu paberkujul, siis ma jagaksin seda oma tuttavatega, kes on lugemisest huvitatud, sestap ma muugin enamasti DRM-i lahti. E-raamatud ei ole oluliselt odavamad kui paberraamatud, ja kui ongi, siis üldiselt vaid veidi, ning neil ei ole autorile ei trüki ega ladustamiskulusid, seega tundub aus. Miks peaks e-raamatud olema eristaatuses võrreldes füüsilistega?
Allikas:
The Case For Copyright Reform
Kommentaarid
Postita kommentaar