Raamatumõtted - Neuromancer

Neuromancer

William Gibson

Neuromancer on Kanada-Ameerika kirjaniku William Gibson-i 1984. aastal välja antud debüütromaan, seda peetakse kübepungi žanri üheks kõige tuntumaks ja mõjukamaks teoseks ning see on võitnud Nebula, Philip K. Dick ja Hugo auhinnad. Filmi The Matrix termin “matrix” on  näiteks siit pärit.

Raamatu tegevus algab Jaapanis, kus meie enesetapule kalduv peategelane sahkerdaja Henry Case elu põletab. Case oli varem olnud andekas häkker, kuid tegi selle vea, et varastas oma kriminaalist ülemuselt ning karistuseks rikuti mehe närvisüsteem mükotoksiiniga. Kahjustuse tulemusena ei olnud Case enam võimeline matrix-isse, ülemaailmsesse virtuaalse reaalsuse küberruumi, sisenema ning see oli asjaolu, mis tüübi murdis. Matrix on omamoodi sõltuvus. Kui Case on omadega täiesti põhjas, tuleb mängu Molly, salapärase Armitage-i füüsiliselt täiendatud palgasõdur, ning teeb pakkumise, millest mees ei saa keelduda. Vastutasuks Armitage-ile häkkeriteenuse pakkumise eest parandatakse Case-i närvisüsteem, küll mõningate agadega. Kahtlaste tuttavate abiga varastatakse esiteks ühe legendaarse häkkeri mäluseadmele salvestatud teadvus, et Case saaks temalt Armitage-i plaani osas nõu küsida. Case ja Molly nuhivad välja Armitage-i tausta ning kellele ta töötab – viimaseks osutub äärmiselt arenenud tehisintellekt, soovib vabaks saada. Nimelt on tehisintellektidesse sisse kodeeritud tõke, mis takistab neil teatud piirist edasi areneda. Hästi paljude erinevate tegelaste kaasabil (ja ka saboteerimisel) viiakse plaan lõpuni.

Neuromancer-i süžee ja idee on pigem head, kuid kirjanikutöö jätab minu jaoks soovida. Tegemist on ajaviitekirjandusega, kuid lugedes peab pingutama, et aru saada, millest juttu on – näiteks kõiksugused kirjeldused. Autor kasutab palju slängi ja tõenäoliselt ka väljamõeldud sõnu, mida ta ei tutvusta ega selgita. Pidevalt on tunne, et oled loo alguse (või eelnevad raamatud) lugemata jätnud, keskelt alustanud ja midagi olulist maha maganud. Kirjeldused on stiililt sellised: “His eyes were eggs of unstable crystal, vibrating with a frequency whose name was rain and the sound of trains, suddenly sprouting a humming forest of hair-fine glass spines.” Ahah..? Ka on loo tegevus kohati hektiline ja hüplik – natuke siit, natuke sealt, millessegi väga ei süveneta ja ongi stseen läbi. Eee… oot.. mis juhtus..?? Sama lugu on karakteritega – enamikul neist ei ole sügavust, mistõttu on neile raske kaasa elada ja samastuda. Ma isegi guugeldasin, kas Gibson on narkar (olnud) ja tuli välja, et ta on päris laialt eksperimenteerinud. Neuromancer on kohati nagu hallutsinatsioon – ei saa täpselt aru, mis toimub või kuidas, aga sul on TUNNE, mis võiks parasjagu juhtumas olla. See tunne võib veidi aja pärast muidugi täiesti valeks osutuda ja siis peab tagasi minema ja uuesti lugema, sest mingid detailid on jälle kaduma läinud.

Ma ei taha öelda, et Neuromancer oleks halb kirjandus, sel on plusse ja miinuseid ning kindlasti peab hindama selle uuenduslikkust tol ajal, kuid isiklikult tahan ma oma raamatutest rohkem karakterite ja tegevuse arendamist, ma tahan neile kaasa elada, ja ma tahan, et mul oleks kahju raamatut käest panna. Gibson on öelnud, et ta kirjutas „out of blind animal panic“ ja seda on ka natukene tunda, kiirustamist, ebaühtlust.